Esimesed päikesepõletuse nähud ilmnevad mõne tunni möödumisel, põletus kujuneb välja esimese ööpäeva jooksul.
Kerge põletuse puhul muutub nahk punetavaks, sügelevaks, sügavama põletuse korral kattub mõõdukalt tursunud nahk villidega, kirjutab tervisenõustamise keskkonnas kliinik.ee Tallinna Kiirabi peaarst Raul Adlas.
Tema sõnul on iseloomulik puutehellus või kerge valu. Nahale vajutades see kahvatub. Kui ei esine lõhkenud ville, on naha pind kuiv. Organismi üldreaktsioon – palavik, külmavärinad, unisus – viitab päikesepõletuse raskemale astmele ja siis tuleb kahtlustada kuumarabandust või päikesepistet. Nii päikesepõletuse kui päikesepiste saamise oht varitseb eriti väikelapsi, ka peavad päevitamisega ettevaatlikud olema lapseootel naised.
Tavaliselt paraneb kerge päikesepõletus iseenesest 2–3 päevaga, jätmata jälgi. Mõnikord tekib hiljem peenetäpiline lööve, kahjustunud nahk irdub ja mõni nädal võib kesta ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes. Päikesepõletust saab vältida, kui päevitada mõõdukalt.
Suve algul ei tohiks isegi tumedanahalised inimesed otsese päikesekiirguse käes paljalt viibida järjest üle 30 minuti. Keemilist kaitset nahale pakuvad aminobensoehapet sisaldavad päevituskreemid ja -geelid. Kaitsvate ühendite (ingl sun protection factor – SPF) kontsentratsioon, millest sõltub kreemi UV-kiirgust blokeeriva toime tugevus, on tänapäeval tähistatud numbritega. Mida suurem on SPF, seda tugevam on kaitse. Soovitatavalt võiks hooaja algul kasutada SPF ≥15.
Ravimitest või muudest põhjustest tingitud naha ülitundlikkust ultraviolettkiirguse suhtes need kreemid ja geelid ei väldi. Päevituskreem tuleb kanda nahale tund enne päevitama minekut, et see täielikult imenduks ja higi ega (mere)vesi seda minema ei uhuks.
Päikesepõletuse korral esmaabi andes tuleb nahka korduvalt jahutada jaheda veega või külma vee mähisega. Apteegi käsimüügis olevaid põletusgeele ja -vahtusid võib kasutada, kuid allergilised isikud peaksid olema nendega ettevaatlikud. Juhul kui valu segab uinumist, võib tarvitada valuvaigisteid.
