1–3-aastastel lastel on sageli ohutu uudishimu, vajadus kõike ise järele katsuda, maitsta, loopida või ronida ning see paneb neid sageli olukordadesse, kus õnnetused on kerged juhtuma.
Üks väga suurtest ohtudest väikelapsele on veekogud ning seda mitte ainult suvel, vaid nõrga jää tõttu ka kevadel ja sügisel, kirjutab tarkvanem.ee.
Kurb on fakt, et pigem upuvad väikelapsed koduõuel või selle lähistel olevas veekogus. Avalikes randades, kus võõra keskkonna tõttu on oht lapse kadumiseks suurem, on harjutud lastel rohkem silma peal hoidma kui koduhoovis. Kodune õueala tundub sageli turvaline ja võib tekkida olukordi, kus järelevalveks tundub piisavat sellest, kui teiste toimetuste kõrvalt aeg-ajalt veenduda, et laps on vaateväljas.
Reeglina on väikelapsed väga impulsiivsed, mistõttu võib rahulikult mängiv laps hetkega meelt muuta ja ohtu sattuda. Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti – uppumiseks pole tarvis enamat, kui veesilma läheduses paariks minutiks laps silmist lasta. Uppumine on enamasti vaikne sündmus, ilma karjumise ja appihüüdmiseta, sest hingamisteedesse sattunud vee või kõrikrambi korral ei ole see füsioloogiliselt võimalik.
Vanem peab teadma, et väikelapsel ei ole veel oskust teha üldistusi (reegel on üldistus) ja ka nende mälu on piiratud. Ehkki laps saab sõnadest aru, ei suuda ta neid kuigi kaua meeles hoida ja unustab pea koheselt lapsevanema poolt öeldu! Seda seetõttu, et nooremate kui nelja-aastaste laste ajus ei ole impulsside ja keeldude tsoonid veel kuigivõrd seotud.
Seega ei saa eeldada, et kui väikelapsele on midagi selgitatud või keelatud, siis laps seda ka mäletab ning seatud piire ja piiranguid järgib. Väikelapse ohutuse peab tagama lapsevanem, see ei ole koht, kus vaatamata sagedasele selgitustööle ja lapse lubadusele veest eemale hoida teda usaldada! Piiridest selge arusaam kujuneb lastel välja umbes 4–5-aastaselt.
Täispuhutavate kätiste ja ujumisrõngaga suplev laps peab olema vanemate hoolsa järelevalve all. Need võivad lapse rannast eemale kanda või juba varasema vigastuse tõttu järk-järgult tühjaks minna. Ujumisrõnga puhul on lisaohuks lapse tagurpidi keeramine nii, et laps jääb vee alla lõksu – tagasi õigesse asendisse laps ennast keerata ei jõua.
Väikelapsel on ettekujutus iseendast kui kõikvõimsast – see paneb neid ikka jälle piire ületama, keelde eirama ja uusi katsetusi ette võtma. Seega vajavad lapsed täiskasvanute abi turvalise keskkonna loomisel ning täiskasvanud vastutavad ja täiendavad väikeste laste puudulikku enesekontrolli.
