Keerukas võitlus sünnitusjärgse depressiooniga – mis saab nüüd minust?

neljapäev, 14 detsember
Autor: Postimees

Sünnitusjärgset depressiooni põeb umbes 15 protsenti maailma emadest. Oma kogemust haigusega toimetulekust jagab kahe lapse ema.

«Pärast esimese lapse sündi mul depressiooni ei tekkinud. Olid mõningad rasked hetked uue eluga harjumisel, nagu öised söötmised ja varajased ärkamised, aga kindlasti polnud see sünnitusjärgne depressioon. Selleni mul esimese lapsega asi ei jõudnud. Küll aga teise lapsega,» rääkis Janne (nimi muudetud – toim), kellel sünnitusjärgne depressioon (SJD) hakkas avalduma nädal pärast teise lapse sünnitamist.

Janne sõnul algas haigus hirmuga. Ta seletas, et  esimene laps oli juba peaaegu kolmene ja käis lasteaias ning neil oli abikaasaga tekkinud rohkem aega enda asjadega tegelemiseks. Nüüd aga seisis ta silmitsi asjaoluga, et tahes-tahtmata tuleb elu jälle pisikese järgi hakata ümber korraldama.

«Oli hirm selle ees, kuidas jälle väikese lapsega hakkamasaamine kulgema hakkab, aga kõige suurem hirm oli, et mis saab minust. Kuhu sobitun nüüd sellesse uude peremudelisse mina? Kuidas jääb nüüd minu enda soovide ja vajadustega?» selgitas naine tol hetkel tekkinud mõtteid.

Mul oli täiesti ükskõik, kas kodu oli korras või soe toit laual. Ma ei soovinud kuskil käia ega midagi teha ning mul ei olnud huvi kellegagi suhelda.

Haigus kulges huvipuuduse kasvamisega

Janne rääkis, et tema jaoks oli sünnitusjärgse depressiooni juures kõige raskem toime tulla täiesti tavaliste igapäevaste asjadega – hoida kodu korras ja puhas, tegeleda lastega ja olla neile ema, keda nad vajavad ja abikaasale naine, keda ta vajab. «Mind ei huvitanud, milline mu kodu välja nägi. Raske oli isegi söögivalmistamine perele ja lõpuks ma ei teinudki seda enam üldse,» tõdes naine ja lisas, et raske oli ka lastega mängida, õues käia ja jalutada. Janne sõnul võttis viimaks kõik toimetused üle abikaasa, kes oli lastele nii ema kui ka isa eest. «Mina soovisin olla vaid üksi, teki all ja mitte midagi teha,» ütles ta.

Päev-päevalt kurvameelsus, ükskõiksus, apaatsus ja huvipuudus kõige vastu lisandusid. «Mul oli täiesti ükskõik, kas kodu oli korras või soe toit laual. Ma ei soovinud kuskil käia ega midagi teha ning mul ei olnud huvi kellegagi suhelda,» rääkis Janne.

Kuidas hakkama sai?

Depressiooni avaldumisel püüdis Janne esmalt hakkama saada omal jõul. «Uurisin haiguse kohta internetist, hankisin eneseabi raamatuid, osalesin meditatsiooni õpitubades ja käisin kristalliteraapias. Tuleb tõdeda, et õpitoast oli vähemasti minu puhul kõige vähem abi ja leevendust ei toonud ka kristalliteraapia,» rääkis naine.

«Lõpuks, aru saades, et kõigest eelnimetatust ei piisa, hakkasin külastama raseduskriisi nõustajat,» ütles ta ning lisas, et külastas ka kliinilist psühholoogi ja kohtus paaril korral psühhiaatriga. «Depressiooni ravin siiani. Psühhoteraapia sai mõni kuu tagasi läbi ja jätkan veel antidepressantide võtmist,» rääkis Janne.

Jalgealune muutus raviga kindlamaks

Praegu on laps, kelle sünnijärgselt Janne depressiooni koges, üheaastane. «Imikueas, kus ema ja lapse vahelise lähedussuhte loomine on ääretult tähtis, põrusin mina emana. See süütunne käib minuga kaasas iga päev,» pihtis naine. «Just seetõttu püüan nüüd poisiga tegeleda ning pakkuda talle lähedust nii palju kui võimalik,» lisas ta.

Jannel on tänaseni raske, kui lapsed pikalt tähelepanu nõuavad. «Väsin kiiresti ja vajan siis omaette olemist, justkui enda akude laadimist. Raske on neile selgeks teha, et mingil hetkel vajab emme omaette olemist,» rääkis ta.

Erinevus tänase päeva ja alguse vahel on aga Janne sõnul see, et jalgealune on kindlam. «Olen õppinud aktsepteerima olukordi, mida ei saa muuta ja leidma kompromisse. Vahel on see kuramuse raske,» tõdes Janne, kuid lisas, et tänaseks on kurvameelsus ja pessimism seljatatud. «Möödas on püsiv huvipuudus kõige vastu, mis mind valdas pikka aega. Ning mis peamine, naeratus ja naer on tagasi tulnud,» ütles ta.

Lähedaste toetus

Janne rääkis, et abikaasa ja ema olid haiguse ajal väga tähtsad. «Abikaasa oli lastele ka ema eest ning tegeles töö kõrvalt koduga,» seletas naine. «Kui abikaasa hommikul tööle läks, tuli ema minu juurde ja õhtul tehti siis jälle vahetust. Abikaasa ja ema enda elu jäi minu tõttu tahaplaanile ja kogu nende tähelepanu keskendus vaid mulle… Ja kõik selle nimel, et aidata mind sellest mülkast välja,» kõneles naine ja ütles, et on neile ääretult tänulik.

Janne nõuanne naistele, kes kogevad sünnitusjärgset depressiooni on, et tuleb julgeda murega pöörduda nii arsti kui ka lähedaste poole ja kas või kõige elementaarsemat abi paluda. «Olgu selleks poest söögi toomine, lastega mängimine või nende õue viimine või tubade tolmuimejaga üle käimine,» ütles ta ja lisas, et enda kapseldamine on kõige hullem, mida endale teha saab. «Üksi ei tohi selle haigusega jääda!»

Kuuendik emadest kogeb depressiooni

 

Psühholoogi  ja raseduskriisi nõustaja Kairi Tozen-Pütsepa sõnul on lapse sünd arengukriis, milles mees ja naine kasvavad pereks. «Uut moodi koos elama õppimine võib olla väljakutsuv,» ütles ta ja lisas, et sünnitusjärgne depressioon pole häbiasi. «Muid oskusi me ju õpime läbi elu ja keegi pole sündinud olema lapsevanemaks kohe sõrmenipsust,» sõnas raseduskriisi nõustaja.

Tozen-Pütsepp rääkis, et SJDd esineb 10–20 protsendil maailma emadest. «Enam kui kolmandik raseduskriisi nõustajate poole pöördumise põhjustest on seotud sünnituseelse ja -järgse depressiooniga,» nentis Tozen-Pütsepp.

Haiguse tekkimist soodustavad muutused organismis

Ta rääkis, et SJD väljakujunemist soodustavad erinevad faktorid. «Pärast sünnitust toimub naiste organismis progesterooni ja östrogeeni taseme kiire langus. Muutused hormoonsüsteemis võivad tekitada kurvameelsust,» märkis Tozen-Pütsepp.

Lisaks mängivad psühholoogi sõnul rolli bioloogilised tegurid – sünnitus on naise organismile suur füüsiline ja emotsionaalne pingutus. Ta selgitas, et hemoglobiin võib olla madal ning unetus suurendab depressiooniriski.

Psühhosotsiaalsetest teguritest, mis võivad naise vaimset tervist mõjutada, tõi Tozen-Pütsepp välja naise keha ja vaimu kohandumise emarolliga, raske sünnituse, ematunde puudumise või selle hilisema tekkimise, probleemid rinnaga toitmisel, ebarealistlikud ootused enesele või lapsele, lähedaste inimeste toetuse puudumise ja sünnitusjärgse seksuaalhuvi puudumise.

Ta lisas, et SJD suhtes on enim haavatavad need, kel on varem esinenud psüühikahäireid.

Parimal juhul piisab lähedase toest

Tozen-Pütsepp sõnas, et märgid, et naine vajab hädasti abi, on igapäevaste tegemistega ja eriti beebiga tegelemisega mittetoimetulemine, kerge ärrituvus või apaatne distantseerumine ning pettumuse ja abituse väljendamine vägivaldsete mõtetega endast või lapsest.

Tähelepanelik peaks tema sõnul olema, kui need ajapikku süvenevat tunduvad. «Äsja emaks saanud naise vastu tasub huvi tunda ka siis, kui algul mõni sümptom võib tunduda juhuslik – on see siis väsimus, tujude muutus või hajevilolek,» rõhutas Tozen-Pütsepp.

Uurimuste põhjal esineb SJD ka 4–18 protsendil isadest. Tozen-Pütsepa sõnul mõjutab mehi enim partneri depressiivsus, halvad omavahelised suhted ning intiimsuse puudumine, vähene toetus lähedastelt, rahulolematus töösuhetega ja beebiga seonduva informatsiooni mittevaldamine.

Psühholoogi sõnul on SJD põdemisel kõige olulisem saada õigel ajal psühholoogilist abi ning kergel juhul piisab toetavast ja toimivast lähedaste võrgustikust. «Tähtis on naine ära kuulata  ning anda märku, et teda mõistetakse,» seletas Tozen-Pütsepp ja lisas et oluline on pakkuda abi igapäevastes toimingutes.

Ta lisas, et SJD pole häbiasi, vaid organismi reaktsioon, kui meil on raske toime tulla teatud olukordades ja keskkonna muutustega. «Me ei saa ega jõua alati kõigega toime tulla ja seeläbi haigestume,» ütles raseduskriisi nõustaja Tozen-Pütsepp.

Sünnitusjärgse depressiooni sümptomid võivad ilmneda umbes 2–3 kuud pärast lapse sündi.

Sünnitusjärgse depressiooni sümptomid

  • huvipuudus igapäevaste tegemiste vastu
  • elurõõmu langus
  • pidev väsimus/unetus
  • tugev meeleolu kõikumine
  • sagedane häbi- ja süütunne
  • seksuaalsuse langus või puudumine
  • raskus lapsega toimetamisel
  • kurbuse, rahutuse ja rõhutuse tunne
  • tõrjutuse või üksinduse tunne
  • söögiisu vähenemine või suurenemine
  • enese või lapse vigastamise mõtted.

Perearsti nõuandetelefon

  • Lühinumber 1220 või +372 634 6630 (Eestist ja ka välismaalt)
  • Telefon töötab ööpäev läbi, ka nädalavahetustel ja riiklikel pühadel

Tagasiside

Kui te soovite anda meile tagasisidet, siis palume teil täita allolev ankeet. Teie arvamus on meile oluline! Tagasisidevormi kaudu me meditsiinilist nõu ei anna. 
Nimi
E-post*
Telefon*
Pealkiri*
Sisu*
Please leave empty: